õnnetus

Estonian

Noun

õnnetus (genitive õnnetuse, partitive õnnetust)

  1. misfortune
  2. accident, mishap

Declension

Declension of õnnetus (ÕS type 11/harjutus, no gradation)
singular plural
nominative õnnetus õnnetused
accusative nom.
gen. õnnetuse
genitive õnnetuste
partitive õnnetust õnnetusi
illative õnnetusse
õnnetusesse 		õnnetustesse
õnnetusisse
inessive õnnetuses õnnetustes
õnnetusis
elative õnnetusest õnnetustest
õnnetusist
allative õnnetusele õnnetustele
õnnetusile
adessive õnnetusel õnnetustel
õnnetusil
ablative õnnetuselt õnnetustelt
õnnetusilt
translative õnnetuseks õnnetusteks
õnnetusiks
terminative õnnetuseni õnnetusteni
essive õnnetusena õnnetustena
abessive õnnetuseta õnnetusteta
comitative õnnetusega õnnetustega
This article is issued from Wiktionary. The text is available under Creative Commons Attribution-Share Alike 4.0 unless otherwise noted. Additional terms may apply for the media files.