õppur

Estonian

Etymology

From õppima +‎ -r.

Noun

õppur (genitive õppuri, partitive õppurit)

  1. learner, studier

Declension

Declension of õppur (ÕS type 2/õpik, no gradation)
singular plural
nominative õppur õppurid
accusative nom.
gen. õppuri
genitive õppurite
partitive õppurit õppureid
illative õppurisse õppuritesse
õppureisse
inessive õppuris õppurites
õppureis
elative õppurist õppuritest
õppureist
allative õppurile õppuritele
õppureile
adessive õppuril õppuritel
õppureil
ablative õppurilt õppuritelt
õppureilt
translative õppuriks õppuriteks
õppureiks
terminative õppurini õppuriteni
essive õppurina õppuritena
abessive õppurita õppuriteta
comitative õppuriga õppuritega
This article is issued from Wiktionary. The text is available under Creative Commons Attribution-Share Alike 4.0 unless otherwise noted. Additional terms may apply for the media files.