harjutus

Estonian

Etymology

From harjutama +‎ -us.

Noun

harjutus (genitive harjutuse, partitive harjutust)

  1. exercise
  2. practice
  3. rehearsal

Inflection

Declension of harjutus (ÕS type 11/harjutus, no gradation)
singular plural
nominative harjutus harjutused
accusative nom.
gen. harjutuse
genitive harjutuste
partitive harjutust harjutusi
illative harjutusse
harjutusesse 		harjutustesse
harjutusisse
inessive harjutuses harjutustes
harjutusis
elative harjutusest harjutustest
harjutusist
allative harjutusele harjutustele
harjutusile
adessive harjutusel harjutustel
harjutusil
ablative harjutuselt harjutustelt
harjutusilt
translative harjutuseks harjutusteks
harjutusiks
terminative harjutuseni harjutusteni
essive harjutusena harjutustena
abessive harjutuseta harjutusteta
comitative harjutusega harjutustega
This article is issued from Wiktionary. The text is available under Creative Commons Attribution-Share Alike 4.0 unless otherwise noted. Additional terms may apply for the media files.