juur'

See also: juur

Võro

Etymology

From Proto-Finnic *juuri.

Noun

juur' (genitive juurõ, partitive juurt)

  1. root (of a plant)
  2. root, origin

Inflection

Inflection of juur'
singular plural
nominative juur' juurõq
accusative juurõ juurõq
genitive juurõ juuri
juurtõ
partitive juurt juuri
illative juurdõ juuri
juurihe
inessive juurõn
juurõhn 		juurin
juurtõn
juurihn
juurtõhn
elative juurõst juurist
juurtõst
allative juurõlõ juurilõ
juurtõlõ
adessive juurõl juuril
juurtõl
ablative juurõlt juurilt
juurtõlt
translative juurõs juuris
juurtõs
terminative juurõniq juuriniq
juurtõniq
abessive juurõldaq juurildaq
juurtõldaq
comitative juurõgaq juurigaq
juurtõgaq
This article is issued from Wiktionary. The text is available under Creative Commons Attribution-Share Alike 4.0 unless otherwise noted. Additional terms may apply for the media files.