märk

See also: mark, Mark, and Márk

Estonian

Etymology

From Low German merk, merke.

Noun

märk (genitive märgi, partitive märki)

  1. sign
  2. character (written symbol)
  3. badge
  4. token
  5. mark

Inflection

Declension of märk (ÕS type 22e/riik, k-g gradation)
singular plural
nominative märk märgid
accusative nom.
gen. märgi
genitive märkide
partitive märki märke
märkisid
illative märki
märgisse 		märkidesse
märgesse
inessive märgis märkides
märges
elative märgist märkidest
märgest
allative märgile märkidele
märgele
adessive märgil märkidel
märgel
ablative märgilt märkidelt
märgelt
translative märgiks märkideks
märgeks
terminative märgini märkideni
essive märgina märkidena
abessive märgita märkideta
comitative märgiga märkidega

Derived terms

Compound words

Swedish

Verb

märk

  1. imperative of märka

Anagrams

This article is issued from Wiktionary. The text is available under Creative Commons Attribution-Share Alike 4.0 unless otherwise noted. Additional terms may apply for the media files.