müttše

Votic

Etymology

From Proto-Finnic *mükkä.

Pronunciation

  • (Luutsa, Liivtšülä) IPA(key): /ˈmyt͡ʃːæ/, [ˈmʲyt͡ʃːə̟]
  • Rhymes: -yt͡ʃːæ
  • Hyphenation: müt‧tše

Adjective

müttše

  1. mute

Inflection

Declension of müttše (type VIII/päive, kk-k gradation)
singular plural
nominative müttše mütšäd
genitive mütšä müttšije, müttšii
partitive müttšä müttšiite, müttšii
illative müttšäse, müttšä müttšiise
inessive mütšäz müttšiiz
elative mütšässe müttšiisse
allative mütšäle müttšiile
adessive mütšälle müttšiille
ablative mütšälte müttšiilte
translative mütšässi müttšiissi
*) the accusative corresponds with either the genitive (sg) or nominative (pl)
**) the terminative is formed by adding the suffix -ssaa to the short illative (sg) or the genitive.
***) the comitative is formed by adding the suffix -ka to the genitive.

References

  • Hallap, V., Adler, E., Grünberg, S., Leppik, M. (2012) “müttšä”, in Vadja keele sõnaraamat [A dictionary of the Votic language], 2nd edition, Tallinn
This article is issued from Wiktionary. The text is available under Creative Commons Attribution-Share Alike 4.0 unless otherwise noted. Additional terms may apply for the media files.