sprukti

Lithuanian

Etymology

Cognate with Proto-Slavic *prygati.

Pronunciation

Verb

sprukti (third-person present tense sprunka, third-person past tense spruko)

  1. to flee, burst/break free

Conjugation

Conjugation of sprukti
singular vienaskaita plural daugiskaita
1st person 2nd person 3rd person 1st person 2nd person 3rd person
tu jis/ji mes jūs jie/jos
indicative present sprunkù sprunki̇̀ spruka sprukame,
sprukam
sprukate,
sprukat
spruka
past sprukaũ sprukai̇̃ spruko sprukome,
sprukom
sprukote,
sprukot
spruko
past frequentative sprukdavau sprukdavai sprukdavo sprukdavome,
sprukdavom
sprukdavote,
sprukdavot
sprukdavo
future spruksiu spruksi spruks spruksime,
spruksim
spruksite,
spruksit
spruks
subjunctive sprukčiau spruktum,
spruktumei
spruktų spruktumėme,
spruktumėm,
spruktume
spruktumėte,
spruktumėt
spruktų
imperative sprukk,
sprukki
tespruka,
tesprukie
sprukkime,
sprukkim
sprukkite,
sprukkit
tespruka,
tesprukie
Participles of sprukti
adjectival (dalyviai)
active passive
present sprukąs, sprukantis sprukamas
past sprukęs spruktas
past frequentative sprukdavęs
future spruksiąs, spruksiantis spruksimas
participle of necessity spruktinas
adverbial
special pusdalyvis sprukdamas
half-participle present sprukant
past sprukus
past frequentative sprukdavus
future spruksiant
manner of action būdinys sprukte, spruktinai


Derived terms

  • sprukimas (the act of fleeing)