tegusõna

Estonian

Etymology

From tegu +‎ sõna. Coined by Estonian poet and linguist Mihkel Veske in the 1870s.

Pronunciation

  • IPA(key): /ˈteɡ̊uˌsɤnɑ/, [ˈteɡ̊uˌsɤnɑ]
  • Rhymes: -ɤnɑ
  • Hyphenation: te‧gu‧sõ‧na

Noun

tegusõna (genitive tegusõna, partitive tegusõna)

  1. (grammar) verb
    Synonym: (uncommon) verb
    Hypernym: pöördsõna

Declension

Declension of tegusõna (ÕS type 17u/sõna, no gradation)
singular plural
nominative tegusõna tegusõnad
accusative nom.
gen. tegusõna
genitive tegusõnade
partitive tegusõna tegusõnu
tegusõnasid
illative tegusõnna
tegusõnasse 		tegusõnadesse
tegusõnusse
inessive tegusõnas tegusõnades
tegusõnus
elative tegusõnast tegusõnadest
tegusõnust
allative tegusõnale tegusõnadele
tegusõnule
adessive tegusõnal tegusõnadel
tegusõnul
ablative tegusõnalt tegusõnadelt
tegusõnult
translative tegusõnaks tegusõnadeks
tegusõnuks
terminative tegusõnani tegusõnadeni
essive tegusõnana tegusõnadena
abessive tegusõnata tegusõnadeta
comitative tegusõnaga tegusõnadega

Compounds

  • abitegusõna
  • liittegusõna
  • vaegtegusõna
  • väljendtegusõna
  • ühendtegusõna
  • tegusõnafraas

References

  • tegusõna in Sõnaveeb (Eesti Keele Instituut)
  • “tegusõna”, in [EKSS] Eesti keele seletav sõnaraamat [Descriptive Dictionary of the Estonian Language] (in Estonian) (online version), Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus (Estonian Language Foundation), 2009
This article is issued from Wiktionary. The text is available under Creative Commons Attribution-Share Alike 4.0 unless otherwise noted. Additional terms may apply for the media files.