tõõnõ

See also: tono and tönö

Võro

Alternative forms

Etymology

From Proto-Finnic *toinën.

Adjective

tõõnõ (genitive tõõsõ, partitive tõist)

  1. second
  2. another

Inflection

Inflection of tõõnõ
singular plural
nominative tõõnõ tõõsõq
accusative tõõsõ tõõsõq
genitive tõõsõ tõisi
tõistõ
partitive tõist tõisi
illative tõistõ tõisihe
inessive tõõsõn
tõõsõhn 		tõisin
tõistõn
tõisihn
tõistõhn
elative tõõsõst tõisist
tõistõst
allative tõõsõlõ tõisilõ
tõistõlõ
adessive tõõsõl tõisil
tõistõl
ablative tõõsõlt tõisilt
tõistõlt
translative tõõsõs tõisis
tõistõs
terminative tõõsõniq tõisiniq
tõistõniq
abessive tõõsõldaq tõisildaq
tõistõldaq
comitative tõõsõgaq tõisigaq
tõistõgaq
This article is issued from Wiktionary. The text is available under Creative Commons Attribution-Share Alike 4.0 unless otherwise noted. Additional terms may apply for the media files.