väga

From väega.

• IPA^(key): /ˈvæɡ̊ɑ/, [ˈvæɡ̊ɑ]
• Rhymes: -æɡɑ
• Hyphenation: vä‧ga

väga (not comparable)

1. very
   • 1926-1933, Anton Hansen Tammsaare, chapter XXVII, in Tõde ja õigus (Truth and Justice)‎^[1], page 230:

     Aga siis sündis väga imelik asi, mis sünnib väga sagedasti ilmalikkude asjadega, kui jumalamehed oma käe nende külge pistavad: mida rohkem köster lepitas, seda rohkem mehed marru läksid, nagu oleksid isamaalised asjad omakasulised äriasjad või nagu oleksid nad ainult selleks jumalast maailma loodud, et üksteist isiklikult tõrvata ja haavata.

     But then a very strange thing happened, which happens very often in worldly affairs, when men of God put their hand into them: the more the pastor conciliated, the more the men became enraged, as if patriotic affairs were self-interested business affairs, or as if they had been created by God into the world only for this purpose to defame and hurt each other personally.

• väga in Sõnaveeb (Eesti Keele Instituut)
• “väga”, in [EKSS] Eesti keele seletav sõnaraamat [Descriptive Dictionary of the Estonian Language] (in Estonian) (online version), Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus (Estonian Language Foundation), 2009

From Old Swedish vægha, from Old Norse vega (compare Icelandic vega), from Proto-Germanic *weganą, from Proto-Indo-European *weǵʰ-.

väga (present väger, preterite vägde, supine vägt, imperative väg)

1. weigh (to determine the weight of an object)
2. weigh; have as weight

   Tomas väger 75 kg.

   Tomas weighs 75 kg.

3. to balance on something (usually a chair)

   Han vägde på stolen.

   He rocked on the chair.

• väga in Svensk ordbok.